Graafika tehnikal on maali ja skulptuuri kõrval üsna noor, umbes 500 aasta tagusesse aega ulatuv ajalugu. Kuid graafika areng on olnud teistest kunstimeediumitest ilmselt kõige äkilisem ning on kulgenud alati käsikäes tehnika ja trükitööstuse arenguga ning selle progressi ja täiustumisega, mis on graafikale lisanud uusi võimalusi ja varieerinud tehnikaid. Seetõttu toimub graafika areng ka tänapäeval paralleelselt uute tehnikate ja uuendustega, mida pakuvad digitaalsed meetodid ja nii on traditsiooniliste filigraansete graafikatehnikatee kõrvale tekkinud digitaalne trükk, siiditrükk ning kõikvõimalikele alusmaterjalidele trükkimine. Digitaaltrükk, mida kasutatakse ka fotograafias, võimaldab kujutist piiramatult kopeerida. Uute tehnikate pealtung ei tähenda aga seda, et vanad traditsioonilised estampgraafika liigid oleks unustuste hõlma vajunud.
Põhiliseks väljendusvahendiks on graafikas joon, harvem värv. Erinevalt maalist, kus kunstnik võib endale lubada hooletut elegantset vabadust, ei saa seda graafikas kindlasti olla, sest graafika baseerub korrektsusel ja tehnilisel täpsusel.
Graafika laiem käsitlus hõlmab ka joonistust ja trükigraafikat. Varaseim graafikatehnika oli puulõige, mida keskajal kasutatid eelkõige pühapiltide trükkimiseks ja kristlike lugude edasiandmiseks.
Kitsama liigituse järgi jaotatakse graafikatehnikad kõrgtrükiks, sügavtrükiks ja lametrükiks.
Kõrgtrükk
Puugravüür – kõige vanim graafikatehnika, trükkimiseks kasutatakse puuplaati. Iseloomulikuks puugravüüride puhul on tugevad jooned ja pindade kontrastid. Suuremate pindade puhul jätab tõmmisele jäljed ka puusüü. Puulõikeplaat võib anda kuni 1000 tõmmist.
Linoollõige – väga lähedane tehnika puulõikele, milles trükkimiseks kasutatakse linooli või linoleumi, mida tema pehmuse tõttu on hõlbus töödelda. Laia leviku saavutas alles 20.sajandil. Sarnaneb paljus puugravüüriga, kuid ei võimalda saavutada niisugust peenust ja puhust.
Sügavtrükk
Ofort – metallplaati katvasse happekindlasse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus ja söövitatakse see happes metalli. Seejärel kaetakse plaat värviga ning trükkimisel jätab söövituskohtades olev värv paberile kujutise. Võrreldes vasegravüüriga on ofort tundlikum ja sarnaneb veidi sulejoonistusele. Võimaldab u 100-200 tõmmist.
Akvatinta – kasutatakse metallplaati, mille eri osade eri kestusega söövitamisel on võimalik saavutada erinevaid toonivarjundeid. Sealjuures plaadi karestamine toimub keemiliselt. Tavaliselt saadakse söövitamisel 2-4 erinevat tumedusastet, heledamate-tumedate pindade üleminekud on järsud ning must pind pole sametine nagu metsotintos. Akvatinta sarnaneb veidi ühevärvilise akvarelliga. Võimaldab u 100 kvaliteetset tõmmist.
Mestotinto – vask-või tsinkplaat karestatakse ning seejärel kujutist plaadile kandes kaabitakse kujutise heledamaks jäävad kohad madalamaks. Metsotintotehnika sobib eriti motiividele, kus on ülekaalus tumedad pinnad ja maalilised, varjundirohked üleminekud. Erinevalt teistest tehnikatest, kus pind kujundatakse valgel taustal olevate mustade joonte abil, moodustavad metsotinto puhul kujutise mustal foonile olevad valged pinnad. Meenutab visuaalselt söejoonist. Kuna metsotinto tehnika on suhteliselt aega nõudev ja kätt väsitav, kasutatakse seda viimastel aastakümnetel suhteliselt harva.
Kuivnõel – Kujund kraabitakse trükiplaati kasutades peenikest nõela. Kuivnõela joon on suhteliselt õhuke ja tõmmiste arv on väike.
Vasegravüür e. Vaselõige – joonistus graveeritakse uuritsaga vaskplaadile. Vaselõikes kasutatakse motiivi edasiandmiseks erineva jämeduse ja tihedusega jooni ning kolmnurkseid või rombikujulisis punkte. Joont iseloomustab selle peenenemine otstes, mis eristab teda ofordijoonest. Vaskplaadile graveerimise plussiks on võimalus kujutatavat väga detailselt edasi anda, kasutades selleks paindliku kontuuri ja pinnaviirutusi. Vaselõikeplaat annab ligi 200 väga head, 600 head ning 800 keskpärast tõmmist. 16. sajandil kasutati eelkõige paljundusvahendina.
Lametrükk
Litograafia e kivitrükk – põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil, trükkimiseks kasutatakse kiviplaati. 18. sajandist pärit tehnika eeliseks on võrreldes varasemate graafikatehnikatega lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine ning piiramatu tõmmiste arv. Äratõmme meenutab veidi sule-või kriidijoonistust.
Monotüüpia - nagu tehnika nimetuski ütleb, võimaldab see tehnika teha vaid üheainsa tõmmise. Pilt maalitakse õli- või trükivärvidega siledast materjalist plaadile, kohe kui pilt on valmis ja värv on veel niiske, tehakse tõmmis. Värv muutub tõmmisel matiks, pehmetooniliseks, kergeks.
Serigraafia e. siiditrükk – raamile tõstetud siidvõrgul kaetakse valgeks jäävad kohad kleepainega, ramm pannakse võrguga paberile ja tõmmatakse värv üle võrgu. Sarnaneb linoollõikega, kuid on pehmem ja maalilisem.
Põhiliseks väljendusvahendiks on graafikas joon, harvem värv. Erinevalt maalist, kus kunstnik võib endale lubada hooletut elegantset vabadust, ei saa seda graafikas kindlasti olla, sest graafika baseerub korrektsusel ja tehnilisel täpsusel.
Graafika laiem käsitlus hõlmab ka joonistust ja trükigraafikat. Varaseim graafikatehnika oli puulõige, mida keskajal kasutatid eelkõige pühapiltide trükkimiseks ja kristlike lugude edasiandmiseks.
Kitsama liigituse järgi jaotatakse graafikatehnikad kõrgtrükiks, sügavtrükiks ja lametrükiks.
Kõrgtrükk
Puugravüür – kõige vanim graafikatehnika, trükkimiseks kasutatakse puuplaati. Iseloomulikuks puugravüüride puhul on tugevad jooned ja pindade kontrastid. Suuremate pindade puhul jätab tõmmisele jäljed ka puusüü. Puulõikeplaat võib anda kuni 1000 tõmmist.
Linoollõige – väga lähedane tehnika puulõikele, milles trükkimiseks kasutatakse linooli või linoleumi, mida tema pehmuse tõttu on hõlbus töödelda. Laia leviku saavutas alles 20.sajandil. Sarnaneb paljus puugravüüriga, kuid ei võimalda saavutada niisugust peenust ja puhust.
Sügavtrükk
Ofort – metallplaati katvasse happekindlasse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus ja söövitatakse see happes metalli. Seejärel kaetakse plaat värviga ning trükkimisel jätab söövituskohtades olev värv paberile kujutise. Võrreldes vasegravüüriga on ofort tundlikum ja sarnaneb veidi sulejoonistusele. Võimaldab u 100-200 tõmmist.
Akvatinta – kasutatakse metallplaati, mille eri osade eri kestusega söövitamisel on võimalik saavutada erinevaid toonivarjundeid. Sealjuures plaadi karestamine toimub keemiliselt. Tavaliselt saadakse söövitamisel 2-4 erinevat tumedusastet, heledamate-tumedate pindade üleminekud on järsud ning must pind pole sametine nagu metsotintos. Akvatinta sarnaneb veidi ühevärvilise akvarelliga. Võimaldab u 100 kvaliteetset tõmmist.
Mestotinto – vask-või tsinkplaat karestatakse ning seejärel kujutist plaadile kandes kaabitakse kujutise heledamaks jäävad kohad madalamaks. Metsotintotehnika sobib eriti motiividele, kus on ülekaalus tumedad pinnad ja maalilised, varjundirohked üleminekud. Erinevalt teistest tehnikatest, kus pind kujundatakse valgel taustal olevate mustade joonte abil, moodustavad metsotinto puhul kujutise mustal foonile olevad valged pinnad. Meenutab visuaalselt söejoonist. Kuna metsotinto tehnika on suhteliselt aega nõudev ja kätt väsitav, kasutatakse seda viimastel aastakümnetel suhteliselt harva.
Kuivnõel – Kujund kraabitakse trükiplaati kasutades peenikest nõela. Kuivnõela joon on suhteliselt õhuke ja tõmmiste arv on väike.
Vasegravüür e. Vaselõige – joonistus graveeritakse uuritsaga vaskplaadile. Vaselõikes kasutatakse motiivi edasiandmiseks erineva jämeduse ja tihedusega jooni ning kolmnurkseid või rombikujulisis punkte. Joont iseloomustab selle peenenemine otstes, mis eristab teda ofordijoonest. Vaskplaadile graveerimise plussiks on võimalus kujutatavat väga detailselt edasi anda, kasutades selleks paindliku kontuuri ja pinnaviirutusi. Vaselõikeplaat annab ligi 200 väga head, 600 head ning 800 keskpärast tõmmist. 16. sajandil kasutati eelkõige paljundusvahendina.
Lametrükk
Litograafia e kivitrükk – põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil, trükkimiseks kasutatakse kiviplaati. 18. sajandist pärit tehnika eeliseks on võrreldes varasemate graafikatehnikatega lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine ning piiramatu tõmmiste arv. Äratõmme meenutab veidi sule-või kriidijoonistust.
Monotüüpia - nagu tehnika nimetuski ütleb, võimaldab see tehnika teha vaid üheainsa tõmmise. Pilt maalitakse õli- või trükivärvidega siledast materjalist plaadile, kohe kui pilt on valmis ja värv on veel niiske, tehakse tõmmis. Värv muutub tõmmisel matiks, pehmetooniliseks, kergeks.
Serigraafia e. siiditrükk – raamile tõstetud siidvõrgul kaetakse valgeks jäävad kohad kleepainega, ramm pannakse võrguga paberile ja tõmmatakse värv üle võrgu. Sarnaneb linoollõikega, kuid on pehmem ja maalilisem.
.png "Artdepoo ©")